Kui 14.aprillil lennujaama jõudsime, siis esmalt tutvustati meile reisijate ootesaali. Sealt suundusime turvakontrolli. Laps, kelle peale värav piiksuma hakkas, katsuti läbi. Oi, need lapsed olid õnnelikud!
Edasi suundusime passikontrolli ja sealsed väravad läbitud, astusime järgmisse ruumi. Kui nüüd öeldi, et me ei ole enam Eestis, väljendasid laste näod selget hämmingut - me oleme ju ikka Tallinnas!?
Seejärel sõidutati meid autodega, kaasa arvatud politseiautoga, Lennusalga angaari. Tee viis mööda lennurajast ja meile räägiti, kus ja kuidas tohivad seal autod liigelda.
Angaaris nägime, kuidas parajasti pukseeriti sisse helikopterit.
See oli väga täpne töö, et tiivik vastu ust ja teist helikopterit ei puutuks.
Ühes lennukis said lapsed ka sees ringi vaadata.
Edasi liikusime ruumi, kus seisid tuletõrje- ja päästeautod ning päästepaat.
Ühte autosse lubati lapsed ka sisse.
Angaari juures seistes õnnestus meil näha kahe lennuki õhkutõusu. Kõigepealt sõitis lennuk stardirajale.
Ja siis oligi ta juba stardirajal ja õhus.
Lennujaamahoonesse tagasi jõudes tutvustati meile ka sealse arestikambrit.
Lapsed said proovida selga kuuliveste ...
... katsetada käeraudu ...
... hoida käes erinevaid relvi
Ükski Mesikäppade ekskursioon ei möödu ilma autogrammide küsimiseta. Nii ka seekord.
Lennukiangaaris tehti meist ja meie giididest paar ühispilti.
Helikopteri ees
Lennuki juures
Teel koju kõlas üle bussi õhkamine: "See oli mu elu parim päev!"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar