Ämari lennuväebaasis

16.oktoobril külmal, aga päikeselisel sügispäeval toimus meie kõige kaugem ekskursioon - Ämari lennuväebaasi. Peale kolmveerand tundi bussisõitu jõudsime tõkkepuu juurde, kust edasi sai vaid lubadega. Meile tuli vastu üks tore sõjaväevormis tädi, kes juhatas meid edasi. Kuna lennubaasi maa-ala on hästi suur, siis ühe angaari juurest teise juurde sõitsime bussiga. Pildistada tohtis ka ainult angaarides sees, mitte baasi väliterritooriumil. Ikkagi NATO värk!
Nagu tihtipeale kombeks, alustasime seekordki ajalooga. Meid viidi 50-aastase kahetiivalise lennuki juurde. Kui te nüüd ütlete, et kõigil lennukitel on ju kaks tiiba, siis siin on mõeldud lennukit, mille mõlemal küljel on üks paar tiibu. Sellist lennukit kasutavad ka langevarjurid. Nende tarbeks oli ka tross laes.

 

Oi, kui rõõmsad olid lapsed kuuldes, et lennukisse võib sisse minna. Sisse lasti 4-kaupa - seni kuni kaks last lennuki kabiinis uudistasid, istusid järgmised kaks istmetel.

 

 

 

Edasi sõidutas buss meid minevikust tänapäeva ehk teisisõnu öeldes helikopteri angaari. Seda lennumasinat saime ainult vaadata, katsuda ei lubatud. Helikopteri piloot oli hästi ette valmistunud laste küsimustele vastamiseks. Küsimusi oli Mesikäppadel rohkem kui lapsi endid ja need olid vaga arukad. Näiteid küsimustest: Kui kiiresti lendab?, Palju bensiini võtab?, Kus on bensiinipaak? Kui suur on mootor? Kuidas ta angaarist välja saab? (selleks ettenähtud masin viib), Mis juhtub, kui mootor seisma jääb? (tiivik pöörleb ju edasi niikaua, et helikopter saab sujuvalt liueldes maanduda), Kuidas saab helikopteri piloodiks? (Lennukolledžis) jne. Piloot läbis lastepoolse "atesteerimise" hindele "5".

 

Seejärel tehti lahti angaari suur uks, mida kasutatakse helikopteri jaoks. Me seisime sinna ukseavasse ja jäime ootama hävituslennukite õhkutõusu.

 

Märguande peale pidime kõrvad kinni katma, sest hävitajad teevad nii tugevat müra, et see võib kuulmist kahjustada. Mõne hetke pärast lendasidki meist mööda kaks hävituslennukit ja nende järel tuli ka kõva mürin.

 

 

Sealsamas angaari ees ootas aga veel üks helikopter õhkutõusu ja selle me nägime ka ära nii lähedalt!

 

 

 

 

Edasi sõidutas buss meid järjekordse suure garaaži juurde. Just nimelt garaaži, mitte angaari juurde, sest seal olid hiiglaslikud tuletõrjemasinad juhuks, kui lennuväljal peaks tulekahju tekkima. Loodame, et neid ei lähe tarvis. Need olid ikka palju suuremad kui need, mida me oleme harjunud nägema. Kahel suurel neoonrohelisel masinal olid nimed ka - Elviine ja Esme. Ka garaažis jätkus laste küsimustesadu. Eriti agarad olid poisid, kes tahtsid viimasele kui ühele tehnilisele küsimusele vastust.

 

 

 

 

 

 Ja jällegi said kõik lapsed ronida tuletõrjemasina kõrvalistuja uksest sisse ja juhiuksest välja.

 

 

 

Lõpetuseks küsiti lastelt, kes tahavad siia suurena tööle tulla ja kõik tõstsid ühtselt käe.

Ekskursioon kommivabrikusse "Kalev"

Oktoobrikuu esimesel päeval toimus meil põnev ekskursioon paljutõotavalt magusasse "Kalevi" kommivabrikusse, mis asub jubeda nimega kohas - Põrguväljal. Meid võttis vastu onu Otto, kes andis meile selga kitlid, pähe mütsid ja jalga samasugused kilesussid nagu arsti juures käies. Kuna toiduainete valmistamise juures peab olema äärmine puhtus ja kotte-telefone kaasa võtta ei tohtinud, siis pilt on algusest ja lõpust :( Kõigepealt näidati meile suure pildi pealt, kuidas valmib šokolaadimass.   Olgu ette tõtates öeldud, et seda protsessi saimegi näha ainult pildilt. Nägime, milline on kakaopuu vili ja selle sees olevast oasuurustest seemnetest jahvatataksegi kakaopulber. Imestust tekitas seegi, et erinevalt teistest puu otsas kasvavatest viljadest kasvab kakaovili otse puutüve küljes. Edasi viidi meid reisile ajalukku - tuppa, kus vitriinides olid "Kalevi"-eelsete kommivabrikute kommipurgid. See oli ka ruum, kus eriliselt läksid särama õpetajate silmad, kui uudistamisega jõudsime vitriinide juurde, kus olid mõnekümne aasta tagused šokolaadipaberid ja kommikarbid. Õpetajatel tuli meelde nende lapsepõlv :) Kommivalmistamise uudistamist alustasime lõpust - valmistoodangu laost. Ladu oli täis kõrgeid riiuleid ja riiulid omakorda maast laeni täis kommikaste. Riiulite vahel sõitsid ringi onud tõstukitega. Seda nähes läksid vähemalt poiste silmad kordi suuremaks. Need kommid, mis sel hetkel laos olid, pidavat ära söödama kolme nädalaga. Lapsed arvasid, et siis peaks päevad läbi ainult kommidest toituma, mille vastu neil iseenesest ju midagi poleks. Mida ruum edasi, seda magusamaks muutus õhk ruumis. Järgmises ruumis sõitsid juba valmis kommid ilusates rivides nagu sõdurid paraadil mööda linti masinasse ja teiselt poolt tulid välja juba paberisse pandult. Kõrval oli suure prügikonteineri moodi kast, millest kallati paberisse pandud kommid suurde lehtritaolisse suuga masinasse ja teisest otsast tulid välja seekord juba pakkidesse pandud kommid.. Kõike seda tegid masinad ja robotid ning inimeste ülesanne tunduski olevat masinate töö kontrollimine. Masin teadis, millal sai kast täis, siis sõitis kast mööda linti edasi, kus roboti "käpad" panid kasti kaaned kinni ja teipis kasti ära. Järgmisse ruumi edasi liikudes jõudsime nagu jõuluvana töötuppa. Seal pakendati juba jõuluteemalisi šokolaade ja kommikarpe. Niiviisi uudistades jõudsime tagasi tuppa, kust me olime üle tunni aja varem alustanud. Meid ootas suur vaagen erinevaid "Kalevi" kommivabriku komme, ja lapsed võisid süüa nii palju kui tahtsid. Mõnda aega oli harjumatu vaikus, kui välja arvata kommipaberite krabin ja laste rahulolev nohin. Onu Otto ütles, et kommid, mis üle jäävad, saame kaasa võtta ja tõi selle jaoks koti. Enne kaitseriietuse seljastvõtmist tegime ühise pildi. Lõpetuseks veel, et kaasa võtmiseks jäi 6 kommi.