16.oktoobril külmal, aga päikeselisel sügispäeval toimus meie kõige kaugem ekskursioon - Ämari lennuväebaasi. Peale kolmveerand tundi bussisõitu jõudsime tõkkepuu juurde, kust edasi sai vaid lubadega. Meile tuli vastu üks tore sõjaväevormis tädi, kes juhatas meid edasi. Kuna lennubaasi maa-ala on hästi suur, siis ühe angaari juurest teise juurde sõitsime bussiga. Pildistada tohtis ka ainult angaarides sees, mitte baasi väliterritooriumil. Ikkagi NATO värk!
Nagu tihtipeale kombeks, alustasime seekordki ajalooga. Meid viidi 50-aastase kahetiivalise lennuki juurde. Kui te nüüd ütlete, et kõigil lennukitel on ju kaks tiiba, siis siin on mõeldud lennukit, mille mõlemal küljel on üks paar tiibu. Sellist lennukit kasutavad ka langevarjurid. Nende tarbeks oli ka tross laes.
Oi, kui rõõmsad olid lapsed kuuldes, et lennukisse võib sisse minna. Sisse lasti 4-kaupa - seni kuni kaks last lennuki kabiinis uudistasid, istusid järgmised kaks istmetel.
Edasi sõidutas buss meid minevikust tänapäeva ehk teisisõnu öeldes helikopteri angaari. Seda lennumasinat saime ainult vaadata, katsuda ei lubatud. Helikopteri piloot oli hästi ette valmistunud laste küsimustele vastamiseks. Küsimusi oli Mesikäppadel rohkem kui lapsi endid ja need olid vaga arukad. Näiteid küsimustest: Kui kiiresti lendab?, Palju bensiini võtab?, Kus on bensiinipaak? Kui suur on mootor? Kuidas ta angaarist välja saab? (selleks ettenähtud masin viib), Mis juhtub, kui mootor seisma jääb? (tiivik pöörleb ju edasi niikaua, et helikopter saab sujuvalt liueldes maanduda), Kuidas saab helikopteri piloodiks? (Lennukolledžis) jne. Piloot läbis lastepoolse "atesteerimise" hindele "5".
Seejärel tehti lahti angaari suur uks, mida kasutatakse helikopteri jaoks. Me seisime sinna ukseavasse ja jäime ootama hävituslennukite õhkutõusu.
Märguande peale pidime kõrvad kinni katma, sest hävitajad teevad nii tugevat müra, et see võib kuulmist kahjustada. Mõne hetke pärast lendasidki meist mööda kaks hävituslennukit ja nende järel tuli ka kõva mürin.
Sealsamas angaari ees ootas aga veel üks helikopter õhkutõusu ja selle me nägime ka ära nii lähedalt!
Edasi sõidutas buss meid järjekordse suure garaaži juurde. Just nimelt garaaži, mitte angaari juurde, sest seal olid hiiglaslikud tuletõrjemasinad juhuks, kui lennuväljal peaks tulekahju tekkima. Loodame, et neid ei lähe tarvis. Need olid ikka palju suuremad kui need, mida me oleme harjunud nägema. Kahel suurel neoonrohelisel masinal olid nimed ka - Elviine ja Esme. Ka garaažis jätkus laste küsimustesadu. Eriti agarad olid poisid, kes tahtsid viimasele kui ühele tehnilisele küsimusele vastust.
Ja jällegi said kõik lapsed ronida tuletõrjemasina kõrvalistuja uksest sisse ja juhiuksest välja.
Lõpetuseks küsiti lastelt, kes tahavad siia suurena tööle tulla ja kõik tõstsid ühtselt käe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar